Võtan siis sündmuse kajastamise enda peale. Minuarust oli samuti väga -väggga hea üritus. Täiesti sundimatu ja vaba ja lahe. VOLVOseltskond mõnus (ma ise värske liige, seepärast oli see oluline).
Kõigepealt algas üritus Lasnamäe Maksimarketi juures huvitavalt. Parklas panid meie silme all kaks autot esiotsa nurkapidi kokku nii, et need mõlemad eemale paiskusid ja kõik kohad klaasikilde täis. Teeandmisega oli vist lahkarvamusi ja ühel neist oli ka kiirus liiga suur.
Meie pidime nentima, et alati, kui toimub mingi VOLVOklubilaste kogunemine, siis läheduses midagi juhtub. Näiteid võib mitmeid tuua. See nagu LOST seriaali paksukesega, kelle juuresolekul teistega midagi juhtus. Et VOLVOd teiste olemist segadusse ajavad, see juba juhuste kokkulangemisest müstilisem. Justkui mingi...
Igaks juhuks lahkusime ruttu.
llm oli megailus ja pulmavärava tegemise koht lausa hingematvalt ilus ja kaunis ja romantiline ja nunnu. Olime Valkla silla juures, mis ehitatud kunagi ammu, väike ojake sealt alt läbi voolas. Selline külaplatsi moodi oli, pingid ja lisaks autosildadele romantilised jalutussillad, päiksekell oja ääres, vabadussõja monument uhke tammega, uhked talud ja aiad, platsi ääres oli noori tammesid ja puupostidega aed. Keegi tõbras oli puust lipumasti ära murdnud, kolm päeva tagasi see veel uhkeldas vimpliga.
See koht ise oli juba viimasepeal.
Oodates pulmarongi äratas meie tähelepanu žigulide rohkus, kus vanapaarikesed sees (hiljem saime teada, et olime hooldekodu lähedal), veelgi vingem oli vanapaar, kes mopeediga ringi kruiisisid ja retrokiivrid pähe olid pannud
Kohalik punane kass käis olukorda kontrollimas.
VOLVOsid oli kokku tulnud 4. Lisaks juhtidele mõned pereliikmedki kaasas.
Aga sündmusest endast:
Pulmaauto juht sai tublilt aru, et teeletõmmatud väravast naljalt läbi ei saa ja keeras platsile. Audist väljus kaunis paar, nad meelitasid isegi päikese pilvede vahelt välja. Pulmarahvas oli algusest peale sõbralik ja tekkis kohe hea kontakt. Seega võtsime oma etteastet tõsiselt.
Esimese asjana andsime peigmehele kätte õnge, et mingu kala püüdma. Pruutpaar kohe vana kivisilla laia ääre peale ja õng vette. Õngekork kandus vooluga silla alla ja rahva silme alt ära. Ja siis, kui peig otsustas õnge tõmbama hakata, siis rahvas esimese ehmatusega jahmatas, et ta nii puraka otsa sai. Lapsed ei jaganud kuidagi matsu ära, kuidas nii väikesest ojast nii suur kala kätte saadi? Pool tundi hiljem mõistatasid, kelle saapad teisel pool silda vedelevad...
Kala kanti lauale, pruut sai põlle ette ja hakkas kala lõikuma. Kõigepealt sai VOLVOklubi noomida, et kes siis peensoolaga kala soolab? Tuli välja, et pruudil kalaga tegelemine täitsa käpas ja filee valmis alla 15 minuti.
Järgmiseks anti peigmehele ülesanne ühest VOLVOst üles leida 4 lõhnakuuske. Juba 5 meetri kaugusel autost oli tunda magusat "kuuselõhna" ja ta ei saanud siis oma nina peale loota. Autot asuti üsna põhjalikult läbi otsime, isegi kapott tõsteti püsti. Ei jäänud vist ühtegi kohta läbi vaatamata. Väiksed lapsed ja pruut aitasid ka lõpuks otsida. Naljakas oli esiteks see, et peig ei märganud algul peegli küljes rippuvat kuuske, või arvas, et see pole arvestuses. Kolmas kuusk leiti peegliga päiksesirmi vahelt, kust vahelt pudenes ka punane naistepesu (pulmalistel nalja kui palju). Viimane kuusk leiti "suusasahtlist". Tegevus võttis rohkem aega, kui kala puhastamine, aga edukas siiski.
Vahepeal tuli küla vahelt uniselt liikuv kiirabiauto ja pani pulmaliste auks sireenid peale. Väga vinge!
Loodame, et pruudile kala- ja peigmehele kuuselõhn külge ei jäänud. Kuigi pruutkleidi sabale paar soomusejuppi jäi, kui ta autosse puges.
Kolmandaks topiti pruut suurte raskustega ühe VOLVO rooli taha (eks kõrgete kontsadega ja laia kleidiga oli see üsna suur katsumus), auto seisis kallakul. Pruut pidi käsipidurit õigel ajal vabastades startima. Gaasiga jaurata oskas (kõrged kontsad ilmselt abiks), aga vajus enne kallaku vallutamist õige natuke tahapoole. Teepeale ta sai ja suure aplausi kah. Peale seda, kui peigmees oli puu otsas käinud, siis pruut miskipärast ütles, et on kolm aastat autokoolis käinud.
Järgmiseks pidi peigmees lauajuppidest linnupuuri kokku panema. Tal oli ruumiline mõtlemine tasemal, head riistad ja töö käis ludinal. Lõpuks kirjutati puurile peale pruutpaari nimed ja allaäärde VOLVOCLUB
Redel puu najale ning peigmees ronis puuriga ülesse. Saigi linnumajake üles sätitud ja nüüd ootame elanikke. Ja järglasi.
Sulelisi.
Kui rahulolevad pulmalised ära läksid, siis me sõime killukese kala kohapeal. Päris maitsev oli. Oleks teadnud, oleks veinigi kaasa võtnud.
Olen küll paljudes pulmades käinud, üksvahe sõbrad tegid neid riburadapidi mitu tükki. Aga nii vinget pulmaväravat ma pole kunagi näinud. Ilma nuku mähkimiseta ja puulõhkumiseta. Tambet, Urmas ja Co olid head ideed teoks teinud. Väravakärakad olid neil auga välja teenitud.
VOLVOklubile sai reklaami tehtud ja seal suguvõsas järgmises pulmas on kindlasti kõik juba VOLVOdega (v.a. muidugi üks meeltesegaduses tüüp:))
Üle suve üritus.
Seda lahedam oleks.Samas võib ta ka olla juba kergelt töödeldud. 
SEE OLI elu lahe yritus, ma raagin!!!!!!.Yks paremaid sel suvel minu jaoks 
Koik laks korda ja enamgi veel 
aga ma annaks sõna hoopis noorpaarile,kes paneb siia nüüd järgnevad read oma enda käega ja mõtetega 
