11 aastat tagasi sai auto ostetud, nüüd paras aeg teema teha
Masin siis Volvo 850 turbo, või teisisõnu Itaalia kaheliitrine T5 aastast 1996/97. Ostetud suvel 2012. Mäletan veel hästi kuidas ma tookord, 1400 eurot taskus, sõbraga suuna Pärnu poole võtsin, et siis sealt omale uus auto leida. Oli juulikuu ning väljas oli suurepärane ilm – ühesõnaga autoostuks ideaalne aeg. Plaan oli siis kõik Pärnu kasutatud autode müügiplatsid läbi tuuseldada lootuses, et ehk leiab sealt midagi asjalikku. Huvitavalt kombel ma enam ei mäletagi, miks ma üldse platsi pealt osta tahtsin. Oleks ju võinud Internetiportaalidest ka uurida, oleks kindlasti valik suurem olnud. Ilmselt oli soov võimalikult lähedalt ja kiirelt endale mingi masin leida.
Sai siis suurem osa müügiplatse läbi käidud ja paraku ilmnes tõsiasi, et ega 1400 euro eest eriti midagi saada ei olnudki. Lõpuks jõudsime sellisesse kohta nagu E-autopood (asub Tln maantee ristis, Ülejõe Selveri lähedal) ning just selle platsi pealt ma oma Volvokese leidsingi. Oli teine täiesti parkla nurka lükatud, nukralt teiste autode taga peidus, paks tolmukiht peal ning naastrehvid ka alles all. Müügimehe sõnul oli pill juba üle poole aasta seal seisnud ning uut omanikku oodanud.
Sai siis teised künad eest ära lükatud ja proovisõit tehtud. Aku oli ka pika seismise peale tühjaks saanud, natuke aega jamamist ning lõpuks käima ta sai. Mootor töötas iseenesest normaalselt, kahtlaseid helisid ei olnud, ei suitsenud jne. Pidurid olid veidi kinni aga pika seismise tulemusel on see normaalne. Natuke häiris aga see, et auto oli kuidagi jõle uimane. Alles 2000 pöörde juures tuli jõud taha. Müügimees jahus midagi turbo kohta ning sikutas kapotiall mingeid hoobasid ja asju. Too aeg ei jaganud ma kahjuks autodest ja nende hingeelust väga midagi. Antud viga mind eriti aga ei morjendanud sest mulle hakkas see auto kohe meeldima ning mõtlesin endamisi, et küll sellele probleemile hiljem lahenduse leiab. Olles varasemalt omanud ainult ühte autot milleks oli 1995 a. Ford Escort, siis see konkreetne Volvo tundus Escort’i kõrval nagu mingisugune preemiumklassi limusiin. Igasugu nupukesi ja lüliteid oli armatuuris nii palju, et võttis lausa silme eest kirjuks. Too hetk oli juba selge, et ma lihtsalt pidin selle masina endale saama.
Vahetult enne tehingu sooritamist tiris müügimees ka ühe valge universaalkerega Mitsubishi Galandi mulle nina alla. Noh et äkki sooviksin sama summa eest hoopis seda masinat omale soetada. Mitsu oli aga vabalthingav, automaatkastiga ja väga roostes tiivaäärtega ning see ei avaldanud mulle absoluutselt mingit muljet. Otsustasin 100% Volvo kasuks. Pika tingimise peale sain ka 50 eurot hinnast alla nii et lõpphinnaks kujunes siis 1350 eurot. Pärast ostu sai ühes kahtlases töökojas kiirelt õlivahetus tehtud, bensujaamas paak täis pandud ja kojusõit võis alata.
Autost natuke täpsemalt:
Varustus:
Elek. katuseluuk, esimesed ja tagumised istmesoojendused, elek. reguleeritavad peeglid koos soojendusega, kahetsooniline kliima, Premium Sound System, elekt. reguleeritav juhiiste mäludega, 4x elektriaknad, kompuuter, ABS/TRACS, puitrool, poolnahk sisu – ühesõnaga tavaline kraam mis T5-el tol ajal küljes oli
Upgrades:
302mm pidurid
Powerflex ülemine mootorikinnitus, käigukastipadjad ja õõtsapuksid
DO88 jahutusvedeliku lõdvikud
Yatour Bluetooth moodul
Mingit nipet-näpet veel
Järgnevalt siis mõned „värsked“ fotod, tehtud kohe vahetult peale ostmist:
Värske omanikuna sai siis kohe alguses igasuguseid vigu likvideerima hakatud – kapotilukusteid reguleeritud kuna kapott ei tulnud enam lahti (tuli läbi esitule/suunatule parempoolset lukustit sikutada), pidurid lahti võetud ja määritud, uued klotsid jms jubinad pandud, karterituulutus puhastatud, igasugused filtrid ja õlid/vedelikud vahetatud jnejne.
Kuna rihmavahetuse kohta puudus igasugune informatsioon siis sai kiiremas korras ka see töö ette võetud. Kui rihma ja rullikuid maha kakkusin siis avastasin, et hammasrihmal on märgid totaalselt paigast ära. Üllatus missugune. Vedas, et midagi katastroofilist veel juhtunud ei olnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis märgid olid 2 hamba võrra nihkes. Okei, lammutasin siis edasi ja järsku avastasin väntvõlli rihmaratta vahelt mingisuguse pika traadijupi. Oli teine sinna korralikult vahele kinni kiilunud ning pidin tükk aega jändama, et see sealt kätte saada. Kuid kui ma selle lõpuks kätte sain selgus, et tegemist ei olegi traadijupiga. See oli hoopis mingisuguse närilise jalg või käpp mille teravad küünised meenutasid mulle traadijuppi. Tõenäoliselt oli mingi orav või rott mootori vahele roninud ja jalgupidi rihmaratta vahele kinni jäänud ning ilmselt seetõttu olidki hammasrihmal märgid paigast ära. Ääretult veider olukord
Kahjuks ma sellest „traadijupist“ pilti ei teinud, nii et ei saa siin seda teiega jagada. Sai siis märgid paika pandud, uus rihm, uus veepump ja uued rullikud külge kruvitud ning auto ärkas lõpuks ellu. Ei olnud enam mingit uimasust ega midagi - probleem lahendatud.
Edaspidi kasutasin ma masinat igapäevaselt ning lihtsalt nautisin sõitu. 11 aastaga olen sõitnud maha ligi 200000 km, kokku teinud 22 õlivahetust, 2 rihmavahetust ja vahetanud hunnikute viisi igasugu filtreid, vedelikke ja muid kuluosasid. Ehk siis remondile ja hooldusele on läinud kokku täpselt 6544.5 eurot. Kõik mu kutsekooli kui ka ülikooliaastad möödusid selle auto roolis. Sai käidud kümnetel erinevatel väljasõitudel, pidudel ja roadtrippidel, kogutud erinevaid mälestusi ja elamusi. Eelmine suvi sai ka üks pikem Eurotrip ette võetud – sõit Baierimaale ja tagasi, kokku u 5000 km. Masin pidas ennast väga viisakalt üleval ning ei tekitanud mingeid probleeme. Väga mõnus oli sellega mööda Saksa kiirteid kimada.
Viimased paar talve pole enam autot kasutanud vaid teda garaažis hoiustanud. Seda loomulikult selle tõttu, et masin on juba vana ning ei taha temaga soola ja pasa sees sõita. Põhimõtteliselt on auto nüüd pühapäevaauto staatuses mis tähendab seda, et liiklen temaga ainult ilusate ja soojade-kuivade ilmadega.
Ja ongi praeguseks kõik. Esimese postituse lõpetuseks panen ka mõned värskemad pildid:
