1993
2.3, 96kW
M47
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et 940 sedaanid mulle varem üldse ei meeldinud. Universaalid küll, kuid sedaani tagaots oli kuidagi ebameeldiv.
Esimene krõks käis vist ära kui viimase aasta jooksul millalgi ddig'i 9xx masinate teemasid siin vaatasin. Nende autode puhul midagi nagu hakkas koitma, kuid veel mitte päris.
Eelmisel nädalal jäi linnapeal kogemata silma üks tumepunane (bordoo vms) 944 ja sellest hetkest toimus mingi taipamine. Järgmised kaks õhtut vahtisin TurboBricks'ist ja Garaget'ist 7xx-2xx-Amazon asemel üheksasajaseid. Ning kolmapäeva hommikul avastasin, et tuttav on pannud müüki oma 1993. aasta 940 sedaani.
Kolm aastat tagasi olin selle autoga teinud väikse tiiru ja jäi meelde kui väga mõnusa ja tihedas seisukorras autona.
Auto on ostetud uuena Eestist ja on olnud ainult ühe pere käes. Alguses vanaisa, siis isa, siis ema ja kaks tütart.
Läbisõit oli enda kätte saades originaalne 208534.
Aja jooksul on autoga tehtud ka avarii, sellest on järgi veidike veidralt kokkusobituv esiosa ja tuhmunud värviga ning esiklaasi poolt kummaliselt kummis kapott.
Muidugi vajab auto ka siit-sealt igasugust muud hoolt ja tähelepanu, kuid laias laastus on tegu üsna sileda olekuga autoga.
Millegipärast on just mitmete Volvodega sõitmistest jäänud mälestus kui väga mugavatest autodest. Beriti 745, õe kunagine S80, ka üks 440 turbo. Ja nüüd siis too punane 940 ka veel. Amazon ka muidugi, kuigi veidikene teises võtmes.
Tegime just ca 400km otsa ja roolis on selline tunne, et tahaks ainult edasi sõita ja mitte reisi lõpetada. Paradoksaalsel kombel on tunne nii hea, et süda läheb nagu veidikene pahakski.
Ja nüüd on saanud lemmikuks just see varemalt eemaletõukavana tundunud tagantvaade.
Mõned pildid ka hetkeseisust:












