Miks minust sai Volvo omanikPõhjuseks,
miks mu autopark täiendamist vajas oli see, et eelmisel sügisel sai perega kolitud sotsialistliku vennasvabariigi elu ja oluga tutvuma.
Paraku hakkas aeg niikaugele jõudma, et kohalike seaduste järgi tohiks ma istuda vaid Soomes registreeritud sõiduvahendi roolis.
Ehk siis operatiivautode vilkurid hakkasid minu jaoks omandama tähendust "2900€ tollimaksu pluss teadmata kogus eurosid trahvi".
Iseenesest muidugi totter situatsioon, et mul on Eestis kolm autot, millega ma võin igalpool maailmas sõita, välja arvatud Soomes.
Igasuguste asjade valiku ja ostmise juures kehtib järgmine kuldreegel:
1. Palju Sul raha on?
2. Milleks Sul seda asja vaja on?
3. Osta mis meeldib!
Minu puhul siis:
1. Vähe! 700€ autole pluss 100€ registreerimiseks.
2. Igapäevaseks töölkäimiseks. Päevane läbisõit umbes 45 km. Pere ainuke auto, seega peab kogu kolmeliikmeline pere koos lisadega sisse mahtuma. Kitsendavaks tingimuseks on see, et olen 2 meetrit pikk, jalanumber on 47 ja enamusse (kaasaegsetest) autodesse lihtsalt ei mahu sisse

Remont peab olema lihtne ja odav. Ja remontima peab harva!
3. Pole midagi teha aga mulle meeldivad kaheksakümnendate autod. Minu jaoks "kuldajastu". Üheksakümnendatetel avastasid autovalmistajad, et kestvaid autosid ei tohi teha.

Volvo tundus kohalikku keskkonda kuidagi väga hästi sobivat.