Auto on toodetud 1987. aastal ja on varustatud lärmaka seitsmekümnendatel välja töötatud turbodiisli, intercooleri ja tahhomeetriga. GLE-varustustasemega on seotud ka mõnevõrra mugavamad tekstiilistmed. Muud mugavusvarustust sellel ei ole (kesklukk ja esimesed istmesoojendused on ju iseenesest mõistetavad sellisel autol). Mõnes mõttes hea isegi, remont on kohati väga lihtne. Samas, ABS-i puudumine ja tagavedu lubavad omajagu põnevust kui samasugune talv peaks tulema, nagu see aasta oli. Kui mina selle autoga tegelema hakkasin, oli läbisõit 292 000 km. Tänu paljudele probleemidele on sinna nüüd ainult 2 tuhat lisandunud, aga algus seegi.
Kui päris aus olla, kõlbab selline masin ainult hobiautoks. Ise vajan aga mõnusat cruiserit, millega mõne aasta pärast Pärnu ja Tartu vahet sõita. Pikad sõidud on ehk ka ainus mõtekas külg sellel mootoril, plaanitav kasutatud toiduõli pruukimine kütusena sobib ju tudengi vaese eluga hästi. Muidu on see mootor lärmakas, kohati rappuv ja külmalt suitsev. Suitsuga on siiamaani probleeme, kulunud õlirõngaste pärast kulub õli ca liiter 300 km peale ehk üle igasuguse piiri. Kõik see läheb muidugi halli suitsuna tagasõitjate ventilatsiooni.
Väga meeldib selle auto käigukast oma pikkade käikudega, elektrooniline overdrive on ka erilisust lisav. Kahjuks ei lülitu overdrive sooja kästiga esimesel katsel sisse, võimalik, et kastist on õli läinud. Kardaani ja overdrive ühenduskoht on muideks õline, seda kahtlustaks esimesena. Esimene käik võiks ka pikem olla, samas on kohaltvõtt väga konkreetne ja käruga peaks kenasti toime tulema. Maanteel on aga hea 2000 pöörde peal sõita, nii on asjal vähemalt mingi ökonoomsuse lõhngi jures.
Kere on suurepärases korras, rooste on ainult pindmine ja sedagi väga harvades kohtades. Põhi on hea pigikihiga kaetud ja terve. Muidugi peavad alati olemas olema kontrastid ja selle masina eriline koht on aku alune - vanade ja lekkivate akude pruukimise tulemusena on selle alt plekk korralikult auklik ja ootab keevitamist. Lansering on õnneks terve. Kivitäkkeid ja muid värvikahjustusi olen parandanud ebayst tellitud "touch-up" värviga, tulemus on täitsa talutav.
Salongi olen ise oma jõu, nõu ja sõprade-tuttavate rohke abiga suurepärasesse korda saanud. Kuna autol kasutati varem istmekatteid, on originaalne (ääretult mugav ja talvel soe, ent hingav) sinine kergete valgete triipudega polster ideaalses korras. Salongiplaste, mis aja ja päikese mõjul pragunenud ja murdunud, olen ka välja vahetanud, silme ette hüppavad kohe uksetaskud ja üks aknavänt. Laeriie on salongist veidi heledam paks velvetkangas, mis pigem lisab soliidsust.
Ise olen paadunud tuuningu vihkaja ja kuigi poole kohaga autop**e, ei kavatse mingil juhul ossistuda. Seepärast olen ikka püüelnud originaaliläheduse poole (va lagi). Häbiga peab ainult tunnistama, et vana Blaupunkti kassetikas, mis kenasti salongi sobis, oli ajale jalgu jäänud ja asendasin selle üheksakümnendate Opeli (Blaupunkti) digikassetikaga. See, kui kanaleid ei pea paika kruttima läbi krabina, on liiklusohutuse seisukohalt ikka ülioluline. Ise olen juba selle vana raadio pärast paar korda peaaegu kõpsu ära teinud, õnneks oli siis mingi kaitsereaktsioon ikka olemas.
Praeguse seisuga olen autole kulutanud umbes 20 000 krooni ehk ligikaudu samasuguse korras auto hinna. Mis aga ikkagi selle auto küljes kinni hoiab? Lisaks sentimentaalsele väärtusele (vanaisa auto, palju lapsepõlvemälestusi) on see kuratlikult mugav, seda omadust kiidavad pea kõik, kes esimest korda sisse istuvad. Pärnusse on kaevuluuke lennuki pealt külvatud ja need vist paljunevad salaja ning muudavad oma kõrgust, tekitades korraliku kuumaastiku, 740-ga on aga siin kõvasti mugavam kui mingite riisirakettidega. Teiseks meeldib väga selle auto stiil ja omapära. Tõsi, paljud vaatavad ratastega tellisele pilkavalt ja vähesed hindavad selle omapära, kuid näiteks minu ema hall Corolla ei tõsta küll kellegi pilke. Juba sellest alates, et kõik, keda esimest korda sõidutan, ei saa ustest seestpoolt välja, kuni täiesti ajuvaba elektrisüsteemini välja õhkab see masin omapära. Samas, ise olen Göteburgi inseneride uksehoobade asukohaga ära harjunud ja teistes autodes hakkan tihti seestpoolt käepidet tagasi sikutama. See lihtsalt on nii mugav ja loogiline. Ka elektrisüsteem, olgugi et omapäradega (nt paneelivalgustus - pluss on pidevalt sees, valguse heledust reguleeritakse maanduse pinget muutes), töötab laitmatult ja kui elektriskeemide pakk vildikatega üle sodida, et aru saada kus on pluss ja kus miinus, tundub see täiesti loogiline. Nüüdseks on autoremondist saanud peaaegu igapäevane hobi ja ega see tegelikult halba ei tee. Ehk ainult rahakotile.
Tegin ka oma pildigalerii, mis asub siin. Lisan sinna aeg-ajalt pilte remondi ja muu sellise kohta.
juhe üsna kohmakalt kuhugi veetud. Kuhu, seda ma ei tea, kuigi olen salongi peaaegu täies ulatuses vähemalt korra algosadeks võtnud.
. Pärast oli kogu põhi õline ja kui enne Tartut õli ära täitsin (1,7 l), siis enne lahti võtmist tuli sealt paarsada ml välja. Lõpuks on differ siiski korras ja siiani ei ole tilkagi lekkinud.
