Väravamehaaniku Volvo 244

[Väravamehaanik]

Juba mitmeid aastaid tagasi eraldati ka mulle Volvo ostuluba ja esimeseks Volvoks oli alumiiniumist stangedega Volvo 244 aastast 1979. Auto eelmine omanik oli Eesti kõige kuulsam kerede ümberlõikaja, kes võttis vana auto kere ja uue auto sisu, ning pahteldas need kunstiliselt omavahel kokku. Pahtlit oli jagunud ka igapäevasõidukile, nii oli katuseluuk ja esiaknatihend ilusasti kinni pahteldatud, muudest mugavustest oli must nahksisu, mis päikese käes kanni külge kinni kärssas. Teine Volvo 244 oli vist aastast 89 ilma igasuguste lisade ja eripäradeta kui mitte lugeda eripäraks selle eelmist omanikku kes oli kuulus kesktelevisiooni korrespondent siinmail, kandis punast lipsu, hõbedast pintsakut ja sai naisterahvastega äärmiselt galantselt suheldud. Auto olla ta toonud uuena Rootsist valuuta eest.
Kolmas Volvo 244, mis õuele veeres oli eelmistele valgetele vastukaaluks hoopis musta värvi, sellest see lugu nüüd jutustama hakkabki. Igastahes sai mitmed aastad tagasi otsitud valgetele Volvodele varuosadoonorit ja võetud lahti siinstegi noorte seas populaarne suhtlusportaal blocket.se ja hommikuste tutvumiskuulutuste seas torkas silma üks 1983. aasta Volvo 244, mille pildilt vaatas vastu üks veidi pikaks veninud tagumikuga kahesajane. Helistamise peale suutis omanik mulle rootsi keeles selgeks teha, et auto on sõidukorras, sellega saab sõita ja see sõidab kui selles sõita. Mina tänasin viisakalt ja broneerisin laevapiletid, et sõita sellele autole järgi. Ei hakka pajatama Tallinki rootsilauast, mis oli oivaline nii sinna sõites kui tagasi tulles, voodi oli pehme ja eeskava parim Leningradi kabaree, mida eales minu silmad näinud olid. Gävleboris, mille kohta kohalikud ütlesid Jävleböör, ootaski meid kohaliku keemia poe omanik, suure pere isa, kes tahtis oma pikast pannist lahti saada või vahetada seda VW bussikese vastu kus oleks vähemalt 8 kohta. Jõudsime kokkuleppele, et kuna nii väikesed bussid pole meie ampluaa, siis leppigu rahaga. Leppiski, siis lisas veel moka otsast, et tegu on kunni vana autoga ja lipud on uksetaskus ja telefoni numbrimaks on maksmata, mistõttu on pardal olevad NMT telefonid välja lülitatud. Hea mees...
Tagasisõit kulges ilusasti, lipud keerasime oma kohtadele, sest nii tundus kuidagi naljakam sõita Rootsis. Teeääres oli politsei patrull ka, kes viskasid ilusasti kulpi. Kiirus, kõrgus ja muud nivood olid näidikute järgi paigas, ei kolisend ega midagist.
Laevas nagu juba ennist mainisin oli kõik kombekohane ja meeleolukas. Kuid esimene üllatus tabas alles Eestis, nimelt piirivalvurid läksid kadedusest roheliseks või olid neil juba enne rohelised riided seljas aga neile see lippude ja pika musta autoga eputamine kohe üldse ei meeldinud, ajas kopsu üle maksa ja päädis sellega, et nad suunasid mu aia äärde seisma, käskisid väljuda ja jalgsi edasi kõndida. Ei hakanud kätega vehkima ka, sest minu teada oli kõik nagu korras. Ikka mitu nädalat lasti mul sadama aia tagant läbi võrgu seda toredat autot vaadata. Siis viha ilmselt lahtus, ARK-ist anti mingi propusk ka selle kohta, et mina olengi või siis ei ole rootsi kunn või mingi umbes sarnane kangelane kusagilt teisest dimensioonist ja auto anti peeneks pigistatud huultega aia seest kätte.
WAX tegi sellest toomise järgsel talvel pilti ka ja pilt nägi välja selline:

Kusagil ajusagaras jäi kummitama rootsalse jutt kunnist. Kirjutasin siis Rootsi Kuningale, et kui mahti saab, siis ootame teda ikka Eestisse külla, meil on tore maa, laulupeod ja jaanituled ja kui tema kõrgeausus meenutada soovib, siis kas selline Volvo nii ja naasuguse VIN-koodiga ja muidu numbriga temale kusagilt otsast suvatseb meenuda. Seepeale viipas kunn oma sekretäri enda juurde ja andis korralduse metsarahva esindajale miskit vastata. Tuligi siis postiga kiri, mille peal oli vapp, pitsat ja muud toredused ja kirjas midagi sellist, et kõik on väga tore ja kõik on väga meeldiv, kuid kuningakojal pole peale 1958. aastat olnud tallis ühtegi autot, seegi vist olnud selline auto, mida olla hobuse taha rehkendatud. Küll aga on tarvitatud laenuautosid, renditud sihtotstarbeliselt alamate käest limusid ja muid aksessuaare. No hea küll, ega ma ei arvanud ise ka, et kunn seda autot nädalavahetuseti garaazikooperatiivi juures svammiga nühkis. Anti mulle siis esimese autojuhi Peteri kontaktid ja tema võis juba minusuguse matsiga vabamalt suhelda.
Paar aastat seisis auto vaikselt Kuusalu Autobaasi pimedas katakombis, põhitähelepanu tõmbasid enestele suuremad Volvod:


Ühel ilusal hetkel, kui kõik igapäevasõidukid olid korraga katki läinud tuligi meelde seni unustuse hõlma jäänud tore musta värvi pereauto, mis otsustas veereda kanali peale, et saada väike iluoperatsioon. Eesmärk on teha temast taas üks tubli igapäevane auto, millega saavad kõik pereliikmed ilusasti hommikul kooli ja tööle ning õhtul jälle koju tagasi.
Mõned pildid sellest, et ilusa kattekihi all võib vahel olla maksatsirroos, aga õnneks on see lõikusega ravitav:

[JaanKaer]

Herr Piibur!

Teie jutte autodest hakkan seirama siinses foorumis igapäevaselt! Tere tulemast ja kiitmata ei jäta ka Volvot!

[Martin460]

[marguss]

Olen härra Piiburi jutte ühes teises foorumis juba pikalt nautinud ja loodan seda teha ka siin...Algus igatahes on paljutõotav

[Väravamehaanik]

Tore, et kellelegi miski siin maailmas meeldib. Ma ei hakka siin kedagi tüütama sellega kuidas seda autot keevitatakse ja pahteldatakse, sest mina seda ise kunagi teha ei kavatse, põhjusel, et ma olen intelligentne inimene ja keevitamise ja pahteldamise jätan alati neile, kes on sellist elu väärt. Õnneks on neid inimesi minu ümber piisavalt ja nad teevad seda alati suurima heameelega ja tunduvalt odavamalt kui mina ise seda teha suudaks.
Küll aga tahaks pajatada selle autoga seotud teistest intelligentidest ja intelligendikestest. Esimene autojuht Peter luges üles kunagi nimekirja, keda tema on juhtunud kogemata peeglisse kiigates tagapingil nägema. Seal on olnud muidugi igasugu tegelasi, kõiki ei tundnud, sest nad pole olnud näo poolest tuntud inimesed ja peale näo seal suurt muuga pole ka esinetud. Kuna Peterile meeldis muusikat kuulata, siis lauljaid ta suutis nägupidi tunda ja suvalised geeniteadlased ja tuumafüüsikud lipsasid uksest sisse ja välja nii, et nägu ei jäänud meelde. Igastahes olla seal sõitnud Elton John, Rod Stewart, Paul McCartney, Tina Turner, ABBA täies kooseisus ja igasugu jats muusikuid, keda mina jälle purki ei pane oma nimede ja nägudega. Tegelikult tuligi mul selle auto garaazinurgast välja koukimise idee sellest, et ma nägin Kristiine keskuse liftiukse kõrval papist Eltonit ja mõtlesin, et krabaks selle tüübi kaasa, voldiks kolmeks ja topiks tagaistmele istuma. Siis oleks peeglist lahe vaadata, et "Jou Elton, vana krokodill, whtat`s up". Kahjuks oli poes veel palju inimesi ja turvamees vaatas ka, et mida ma selle papist pedega plaanin seal lifti ees ette võtta ja minust jäigi see hetkel sinna maha.
Olen pikalt uurinud, et kui igasuguseid selle autoga kunagi sõitis, siis võiks ju olla säilinud ka noorpõlve pilte. Paraku juht ainult sõitis ja loomulikult ei klõpsutanud pilte endast koos igasugustega erinevates asendites. See on ka mõistlik, sest auto koos juhiga täitis eesmärki sõidutada kodanikud sinna kuhu vaja ja kogu lugu ilma igasuguste aga-deta. Vanasti, kui see auto oma töid tegi ja sõite sõitis ei olnud nii vaba meediat kui praegu ja pilte avaldati üldiselt ajalehtedes, ma tegelikult ei viitsi kusagile Rootsi arhiivi minna ja kõiki lehti läbi lapata. Samuti ma ei viitsi minna Rootslaste käest küsima, kas nad on ehk oma Smenadega pilti teinud. Mõned pildid sarnastest autodest olen internetti tuhlates leidnud, aga kuna numbrit näha ei ole, siis ei saa ka midagi kindlat järeldada.
Eesti oma internetist aga leidsin kaadri, kus kohalik printsess ja tema tennisetreenerist salaarmuke on jäänud pildile, nii et taustaks on sattunud katuseservapidi jutuks olev pereauto, kust noored on just äsja väljunud, et minna kohtuma Inglise kuningannaga. Toredat pildi vaatamist: http://buduaar.ee/files/Upload/Articles ... 8298AW.jpg
Kogu selle jutu vabanduseks oskan ma öelda ainult seda, et tegelikult mul ei ole mingit fetišit, et Georg Otsa Pobeda kardaanist endale kuidagi kitarri tahaks teha või Kerese auto klappidest ettureid treida ja siis arvata seda kõike tohutuks väärtuseks ja maailma ajalooks...

[Väravamehaanik]

Vahepeal ei ole midagi erilist juhtunud. Terve auto on laiali kistud, väiksemad jupid ära kaotatud, mingid detailid kastidesse jaotatud. Nagu alati on see kõikide projektide just see osa, mis on algajatele ületamatuks takistuseks, ehk sinnamaani saavad kõik aga edasi pääsevad sealt ainult väljavalitud, loomupoolest andekad tehnikahuvilised, kes ei joo, suitseta, ega tegele millegagi peale tehnika harrastamise. Pilt kujunenud olukorra kirjeldamiseks on järgmine:

Kuna ühel päeval sattus kätte avatud internet, siis sai tellitud kõik uued varuosad, mis sellele auto mudelile kus iganes saadaval olid. Põhimõtteliselt nii normaalne inimene ei tee, aga normaalsus ei ole meie elustiil ja mulle meeldib ka, nagu paljudele naistelegi, võtta uusi asju pakendist välja. Seda iseloomustavad kõige paremini järgmised pildid:

Igasugu putru on muidugi veel, mis kõik piltidele ei mahtunud või on lihtsalt kinnistes kastides. Kummalisel kombel oli saadaval isegi uus kütusepaak - no mida sa veel oskad tahta. Pole mingit põhjust hakata vanade asjade puhastamisega jamama. Mingi Rootsi onu käest soetasin pika suhtlemise peale veel ka tutika pumbamajanduse paagi sisse, sest seda ei olnud avalikes müügipunktides saada. Kuu aega saatsin talle kirju ja üritasin raha üle kanda. Nimelt Rootsi onu ei saanud kuidagi aru, miks ühel metsarahva esindajal on vaja mingisuguse tema mõistes Mosse vidinat ja kuidas ma julgen talle saata ülekandega raha ja millisesse postkontorisse ta peab minema, et mulle see pakk koju saata. No pika juhendamise peale sai aru ja mina sain eriti hästi aru, kus asuvad Rootsis postkontorid ja et see ühiskond on ikka eriti "aipäädi" eelsest ajast pärit.
Igastahes on tühjaks roogitud kere lennanud vahepeal teise Volvo kraana otsas keevitaja manu ja seniks istume kiiktoolis ja ootame uudiseid, kuidas limu keevituse grillis keerleb ja uus põrand alla küpseb.

[Väravamehaanik]

Pole ammu projekti käekäigust midagi tarka teada andnud. Tegelikult ei ole nüüdki midagi tarka teada anda. Olen vist midagi unustanud. Olen selle projekti vist Hüüru unustanud. Igastahes helistas mulle ükspäev üks tuntud teleajakirjanik ja tahtis minuga rääkida minu Volvost. Ma ei saanud tükk aega aru, millisest Volvost oli jutt ja mis sest siis on, et ma oma mõnedest Volvodest mõne kusagile parkinud olen. Kui maksud makstud, siis pole ju vahet, kuhu pargin. Siis aga leidsin internetist sellise artikli: http://www.harjuelu.ee/2016/05/6638/roo ... -huurusse/ Mina tegelikult ei ole Rootsi kuningas, või siis õigem on öelda, et meie palatis ei ole keegi mulle öelnud, et ma oleks Rootsi kuningas, aga samas ei ole ka öelnud, et ma ei oleks Rootsi kuningas. Ma leban rahulikult ja mind ei ole keegi kuidagi nimetanud. See märatsev vend kõrval palatis seoti kinni, peale seda, kui ta ennast Putiniks pidas ja teistele kallale tahtis minna. No siinse foorumi lugejad on juba aru saanud, et see auto kuulus tegelikult limufirmale ja Kuningakoda tellis teenust ja päris kuninga autoks seda nimetada ei ole teaduslikult täpne aga populaarteaduslikult võib ju sellist väljendit kasutada, et kuidagi ennast tavatarbijatele ja Harjumaa elanikele arusaadavaks teha.
Tegelikult pole mulle keevitamine, värvimine ja pahteldamine kunagi meeldinud, seega olen need tööd lükanud alati alamarahva kaela. Nüüd nad siis pahteldavad ja head pahteldamast neile. Peaasi, et ükskord pahteldatud saavad. Siis saab jälle sussidega garaažis ringi patseerida ja läikivaid juppe kampsuni käisega poleerida.
Säilitage rahu, projekt ei ole pooleli jäänud

[evald112]

Seda artiklid sattusin isegi lugema hiljuti ja pani mõtlema kas foorumis ka see masin olemas. Ja ongi. Aga on palju tagaveoliset volvode omanikke, kes hoiavad oma autosid korras, käivad pühapäeval nendega kõrtsus ja laadal, või siis tuunivad oma masinaid ja käivad kolmapäeva ja neljapäeva õhtuti huligaanitsemas, aga foorumisse sellest ei kirjuta.

Keretööde kohta, millega sa ei tahtnud foorumi rahvast piinata, küsin sinult eraldi provaatvestlust kasutades.

[Väravamehaanik]

Pole ammu midagi kirjutanud siia projektipäevikusse ja tegelikult tuleb enesele aru anda, et kui kogu aeg nokitseda, siis oleks vaja lisanäppu, millega foorumitesse kirjutada. Kokkuvõttes võib öelda, et auto on juba liikuma saadud. Sõidab teine päris kenasti. Mõned kolksud ikka on, sest kummipuksid on kaua ühe kohapeal seisnud, aga üldiselt pole nagu viga midagi. mõtlesin, et teen testi, kas peale 1000 km läbimist lähevad kummipuksi kolksud ise ära või peab ikkagi vahetama hakkama.Uksed käivad kenasti klõpsuga kinni ja tulevad lingist tõmmates jälle ilusasti lahti. Üks mees ütles, et valge randiga rehvid on nõmedad ja siis ma mõtlesin, et on jah nõmedad, aga kui oleks ainult mustad pannud, siis oleks liiga matuse auto tundunud, sest veljed on ka mingil põhjusel mustad, mitte hõbedased, nagu normaalsetel universaalidel. Liiga must auto on ka nagu sõidaks mingi emode bänd ringi. Ükskord käisin pulmas ka nagu siin foorumis ühes teises seriaalis pilt üles riputati. Mõtlesin küll, et kuna auto pole veel päris kontrollitud, siis sõidan lihtsalt rivi tagapool otsas vaikselt aga noored ronisid uljalt sisse, nagu noortele ikka kombeks ja nõnda sattusingi lilletuust snorklis pildi peale. No pole hullu, see oli Pärnus ka.
Kuna müüsin ropu raha eest esimeste piltide tegemise õiguse Autolehele maha, siis siia paneks ühe härmatisega kevadööl koduhoovis tehtud pildi, kus jutuks olev Volvo on teise, veits vanema, taga peidus.

Aga muidu soovitan kõikidel ikka jätkuvalt Volvodega edasi tegeleda. Täiesti sõidetav auto on.

[Rutz1]

Avastasin ,et minulgi on sellest masinast üks pilt kui ma ta värvimisest Mati juurde tagasi sõidutasin, aga ei hakka siia seda riputama ilma nõusolekuta.
Huvitav oleks härra enda kommentaar ühe kuldse auto kohta millel on siin teemas suur seos (kui see on loomulikult selline asi mida arutada).