See pole küll meie foorumi põhiteema, kuid teema aktuaalsuse tõttu võib olla mingi erand.
Arvan, et teil on huvitav lugeda Tõnismäele paigaldatud monumendi saamislugu. Lugu on pikk, aga huvitav ja hariv:
1945. aastal püstitati praeguse pronkssõduri asupaigale 1,5 meetri kõrgune puust obelisk viisnurgaga tipus, mille Tallinna koolitüdrukud 1946. aasta 8. märtsi öösel õhku lasksid.
Tollal kehtis nõue, et igas Nõukogude liiduvabariigi pealinnas pidid kindlasti olema selle linna vabastajatele püstitatud esinduslik monument ja tundmatu sõduri haud või linna vabastamisel langenute vennashaud. Sellest nõudest lähtuvalt püstitati 1947. aastal õhitud puust obeliski asemele skulptor Enn Roosi ja arhitekt Arnold Alase ühistööna valminud pronkssõdur, mille ametlik nimetus oli "Tallinna vabastajate monument".
Kui monumendi püstitamisega polnud probleeme, oli hoopis keerulisem lugu sinna rajatava vennashaua tarvis Tallinna "vabastamisel" langenud kangelaste leidmisega, sest Punaarmee vallutas Tallinna 22. septembril 1944 ühegi püssipauguta, mistõttu langenuid polnud esialgu kusagilt võtta.
Esimesteks Tallinna "vabastamisel" langenuteks said Tallinnast umbes 45 kilomeetrit eemal Kuusalu ja Loksa vahel asuva Kahala järve ääres 21. septembril 1944 toimunud lahingus hukkunud viis punaarmeelast, kes hiljem Tallinna "vabastamislahingutes" langenutena Tõnismäele maeti. Neist kolme langenu - jefreitor Dmitri Belovi, polkovnik Konstantin Kolesnikovi ja kapten Ivan Serkovi - nimi olid ka Tõnismäe mälestussambale paigaldatud tahvlil. Kahe Kahalas langenu nimi oli aga veel kolmkümmend aastat pärast sõja lõppu teadmata. Mälestustahvlil oli kirjas, et ühishauda on maetud kaks tundmatut punaarmeelast.
Alles 1975. aastal kirjutas major Enn Veskimägi Õhtulehes, et nendeks on kõrged ohvitserid, 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu komandör alampolkovnik Mihhail Kulikov ja sama polgu partorg kapten Ivan Sõssojev. Andmed nende kahe kohta saadi hiljem Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi arhiivist. Miks see selgus aga alles kolmkümmend aastat hiljem, pole teada. Uus, lisatud nimedega tahvel paigaldati pronkssõdurile palju hiljem.
Nagu hiljem selgus, langesid Kahala lahingus peale eelmainitute veel kaardiväemajor Vassili Kuznetsov, leitnant Vassili Volkov ja kapten Aleksei Brjantsev, kes kõik kuulusid 125. laskurdiviisi. Seega langes seal ühtekokku kaheksa meest, kes oletatavasti hiljem samuti Tõnismäele ümber maeti.
Niisiis, kaheksa Tallinna "vabastamisel" langenut oli olemas. Kust saadi ülejäänud Tõnismäele maetud Tallinna "vabastajad"? 21. septembri õhtul 1944 toimus Raasiku lähedal kokkupõrge pealetungiva 152. Leningradi üksiku tankibrigaadi dessantüksuse ja taanduvate Saksa vägede vahel.
Suur see ragistamine ei saanud olla, sest venelased kaotasid vaid ühe mehe. Selle kohta kirjutas polkovnik Paul: Polkovnik A. Kovalevski võitlussalga sõjameestest andis oma elu võidu nimel 26. tankipolgu suurtükikomandör kaardiväeseersant Stepan Hapikalo, kes sai haavata ja suri haavadesse.
Oletatavasti maeti ka seersant Hapikalo Tõnismäele.
Tallinna "vabastajate" dessanti toetava 30. kaardiväe miinipildujapolgust langes seersant Vassili Davõdov, kelle surma asukoht ja täpsed asjaolud pole teada. Temagi toodi Tallinna ja on maetud Tõnismäele.
Kuid kaugeltki kõik pole selge 40. kaardiväe miinipildujapolgu meditsiiniteenistuse vanema Jelena Varshavskaja langemisega, kes väidetavalt on samuti Tõnismäele maetud.
Ametliku versiooni järgi sai neiu surma Russalka lähedal, kuid 22. septembril seal ühtegi lahingut ei toimunud. Liigub hoopis legend, et Varshavskaja kaotas elu vägistajate küüsis, seega mõrvati. Seegi pole võimatu, sest neil segastel päevadel esines vägivallajuhtumeid väga sageli. Kui Varshavskaja tõepoolest Tõnismäele maeti, tehti seda hiljem, kui oli vaja Tõnismäe vennashaua jaoks Tallinna "vabastajaid" leida.
Kus langesid Tõnismäele maetud alampolkovnik Kotelnikov ja leitnant I. Lukjanov, pole teada. Nende puhul puudub ENSV sõjakomissariaadi koostatud Tõnismäe vennashaua nimekirjas isegi väeosa nimetus, kus nad teenisid. Kotelnikovi kohta on teada ainult perekonnanimi.
Neljateistkümnendana seisab sõjakomissariaadi koostatud Tõnismäe vennashauda maetute nimekirjas seersant Aleksandr Grigorovi nimi, kelle langemise kuupäevaks on märgitud 7. märts 1945.
Seega hukkus Grigorov tõenäoliselt Kuramaal, kust ta Tallinna toodi. Kuid nagu selgub, maeti Grigorov hiljem ümber Kaliningradi oblastisse, mis muudab kogu Tõnismäe vennashaua loo veelgi segasemaks ja vähem usutavaks.
Tõnismäe vennashauaga on veel üks kummaline seik. Sinna toimunud matmisi on kirjeldanud vaid Nõukogude ajalooallikad. Nii kirjutab polkovnik Paul: 25. septembril 1944 maeti Tallinnas Tõnismäel suurte austusavaldustega diviisikomandöri asetäitja polkovnik K. Kolesnikov ja 657. laskurpolgu komandör alampolkovnik Kulikov. Nende kõrvale sängitati mulda ka teised võitluses langenud.
Kes olid need teised, sellest Paul ei kirjuta. Kummaline on aga see, et ühtegi tunnistajat, kes neid pidulikke matmistseremooniaid Tõnismäel oleks näinud, pole teada.
Kuid visalt liigub legend, et Tõnismäele maeti 25. septembril ööpimeduses ka kolm marodööri. Teatavasti 1944. aasta septembris, kui sakslased Tallinnast lahkusid, oli nende äraminek sedavõrd kiire, et ei jõutud minema vedada ei piiritusetehase Liviko toodangut ega purustada tehase seadmeid. Ka ei toimunud võimuvahetuse ajal tehasest röövimisi, vargusi ega lõhkumisi.
Küll püüdsid selle kangema kraami juurde kippuda Tallinna "vabastajad". Kuid pärast seda, kui tehase võttis oma kontrolli alla polkovnik Vassili Võrk, andis ta käsu viinavaraste pihta tuli avada. Ja kui mõni viinavargile läinud punaväelane maha lasti, jäid ka varguskatsed ära.
Kuid kas polnud need marodöörid-viinavargad mitte needsamad seltsimehed Kulikov ja Sõssojev, keda pronkssõduri tahvlil kolmkümmend aastat "tundmatuiks" nimetati?
Pealegi pole kõik eespool mainitud langenud maetud pronkssõduri juurde, vaid sellest eemale. Ja et Enn Roosi loodud pronkssõduri ametlikuks nimetuseks oli juba algselt "Tallinna vabastajate monument", on see järelikult Nõukogude võimu sümbol, mitte langenute mälestusmärk.
Vaino Kallase, Eesti lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja artikkel Pärnu Postimehes
Pronkssõduri saamise ajalugu
Moderaatorid: 760GLE, Igor, Leho, bronec
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 28 külalist