Auto toodi siis Saksamaalt 90 aastal.
Toojaks oli minu vanaisa koos mu emaga. Saksamaale minnes ei olnud vanal
kindlat autot silme ees, mida endale osta. Sai kaasa võetud üle tuhande saksa marga.
Niisiis käidi ja otsiti ja uuriti... Leitigi siis sobiva hinnaga auto, Volvo 264.
Miks siis just see auto? Vastuseks sain, et hind sobis kõige pareminei.
Olid seal vaadanud veel mingit vanat suurt bemmironti ja siis oli üks mercedes ka, aga need ei sobinud.
"Paistis niikui kõige asjalikum auto, mida selle summa eest oleks võinud osta," rääkis vana.
Volvo oli 2 aastat seisnud, tolmukiht üle kere, pagass ja tagaiste "prügi" täis jne.
Taheti saada 2000 marka. Kaubeldi ja saadi hind 1800 margale.
Probleem, vanal oli kaasas ainult üle tuhande marga, siis müüs vana ühe kuldsõrmuse seal maha ja
läks ühele tuttavale eestlasele külla, kes oli NSV liidu "lolluste" eest omalajal Saksamaale elama läinud.
Küsiti võlgu. Saadi. Võlg tuli tagastada Saksa eestlase õele, kes elas Tallinnas.
Selle 6,7-saja marga väärtus, mis võlgu küsiti, oli rublades kuskil 75 tuhat. Ja kui siis sellele õele raha
mindi viima, pidi õde pikali kukkuma. Uus Ziguli pidi selajal niipalju maksma.
"Ostsin Volga asemel Volvo, hind oli selajal umbes sama. Aga Volgal ju polnud konditsioneeri, elektripeegleid jne", Naeris vana.
Muidugi tollides oli palju sehkendamist, oli ju veneaeg. Aga kui auto siis kodus sellest paksust tolmukihist puhtaks pesti,
tuli sealt alt väga kena aparaat välja.
Noh, sõitis ta sellega kuskil aasta või nii.. Tuli idee. Tahtis ta traktorit saada, täpsemalt siis põkat.
Oli sinna firmasse läinud ja poisid olid vaatanud, et selline uhke auto, nüüd tuleb kindlasti mingi välismaalane.
Suureks üllatuseks oli eesti mees tulnud ja oma autot neile 2 traktori vastu pakkunud.
Poisid olid kohe nõus, selajal ju polnud keegi konditsioneerist, elektiakendest ega sellistest luks viguritest kuulnud.
Vana tahtis, et ühel traktoril kabiin oleks. Poisid ütlesid, et neil sellist trakatsit pole, tellime Peterburist, 2 nädala pärast tule uuesti.
Ja kui siis 2 nädalat möödas oli, tuli välja, et Peterburis ka polnud kabiiniga põkat saada. "Hea äri jäi katki. Oleks ju saanud hiljem
lasta kabiini peale ehitada. Pärast, kui Eesti vabariik tekkis, hakkati ju massiivselt Saksamaalt neid Forde ja muid autosi tooma. Volvo väärtus aga seoses sellega pidevalt ju langes, aga traktor oli selajal kallis." rääkis vana.
Lõpuks sõitis ta sellega kuskil 6 või 7 aastat kokku. Ma mäletan, et olin siis esimeses või teises klassis, kui ta uue auto endale muretses.
Volvol oli salongis seesamune puhuri mootor läbi põlenud ja ta leidis, et ta ei viitsi jamada. Raha oli, ostis uue auto. Volvo aga jäi pukkidele seisma.
Küll ta siis pakkus seda siin ühele Saaremaa sugulasele, kellele väga see auto oli meeldinud, kusjuures meeldib siiamaani. Ei saanud nad hinnas kokkuleppele. Ja nii need aastad siis möödusid...
Täpselt aasta aega tagasi hoiatasin enda vanaisa, "Vana, arva mida sa ka iganes tahad. Ma teen selle Volvo korda. Ma ei kannata enam kuulata seda "nutmist" sealt garaasist, kui sealt mööda käin."
No siis tuli seda juttu, et sa oled kooliõpilane ja sul pole raha ja ta sööb niipalju bensiini jne.
Tuli suvi, pumpasin tal kummid täis, pukkidelt maha ja lükkasin ta suurde kuuri, kus oli teda hea uudistada ja nokitsema hakata.
Esimene pilt, mis temast üle pika aja tehti.
Siis panime ta käima, nagu Antsu viiul, naksti ja töötas.
Tegin siis külavahel proovisõitu ka, vinge masin. Aga varsti hakkas seda juttu jälle tulema, et aitab sellest pullist nüüd, davai vii ta tagasi pukkidele.
Ei olnud ma sellega nõus ning lõpuks vana siis leppis mu uue ideega. Nagu vähe mul neid veel oleks...
Aga eesmärk on suveks valmis saada. Lõpetamisele oleks väga uhke tunne sellega minna.
Ja ajalugu on ka väga äge!
