Indreku 960
Postitatud: 29 Okt 2020, 22:02
Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean alustama sellest, et mulle tuli keskea kriis peale. No mitte päris see tavapärane, aga pisut teistsugune.
Tavaline juhtum on ju selline, et mees peab oma kehtiva naise ilmtingimata välja vahetama 25 aastat uuema väljalaske vastu, aga mul läks risti vastupidi.
Ühel hetkel tänavu suvel sain aru, et naine jääb endine, aga minu elust hoopistükkis puudub auto, mis on üle 25 aasta vana. Ja et ilma selleta ei ole eluõnne ega muid häid ja vajalikke asju oodata ega loota. Seega sundseis.
Nii palju mul kaine mõistus siiski säilis, et oma elu esimest autot (Volga M-21i) aastast 1959 ma tagasi ei saa ja ka sarnast taastada ei jaksa. Reality chek nagu öeldakse. Seega tuli hakkama saada millegi uuema ja käepärasemaga.
Lahenduseks tulid appi saatus, juhus või nende ristsugutis. Kuna eelmisel sajandil sai oldud Audi 80 omanik, siis liikus mõte (ja mitte ainult mõte!) ka neile radadele, et endale üks viisakas eelmise sajandi Audi silitamiseks muretseda. Üks selline oli Soomest toodud, korda tehtud ja isegi Porsche esinduses müügis, aga see oli kogu aeg broneeritud ning läks enne Saksamaa poole teele (jah, tagasi saksa!), kui mina läbirääkimistesse jõudsin asuda. Bad luck, karma ja needsinatsed teised sõnad. Etteruttavalt võib siiski öelda iga asi on millekski hea.
Vahepeal jäi ette veel üks üsna sile Audi 80, mis ei maksnud palju (koju toomise argumendiks olnuks, et ostsin haagisekonksu, auto sai kauba peale), aga see korraliku ja kobeda sõidukina leidis ka endale peatselt uue omaniku ja hästi läks, sest kui esimene tuhin oleks möödunud, oleks alles ikkagi ainult Audi 80, ei enamat.
Vahepeal sai pikalt vesteldud ühe kolleegiga, kes endale muuhulgas vorsti leiva peale teenib sellega, et Soome vahet sõeludes mõne väärika vanuri kaasa haarab ning selle siin uuele õnnelikule omanikule müüb. Miskipärast kulus meie tunnisest telefonivestlusest pool sellele, kuidas ta üritas mind veenda, et tegelikult ma võiksin Audi asemel mõelda hoopis Volvo peale (ehkki üritasin kogu aeg vastu vaielda, et Volvo on kallis ja jupid on kallid ja üleüldse pole see lihtinimesele taskukohane sõiduriist). Aga sinna see jutt jäi ja tema läks Soome ning mina jäin maarjamaale üksinda kurvalt ringi vaatama.
Sai siis veel pisut siit ja sealt nillitud, kuni audifoorumist üks tegelane teatas, et kuigi mina otsin Audit, siis tema sõbral on hoopis üks Volvo saadaval. Pidavat olema 1991 aasta 940 ja väga heas korras. Müügiga aktiivselt ei tegelevat, aga kui huvi on, siis ta annab kontakti.
Mõte oli arusaadavalt šokeeriv. Mina ja Volvo? Sellist asja pole ju varem juhtunud ja nüüd korraga? Oot-oot. See asi vajab arutamist.
Paar pilti olid ka juures.
Mõeldud-mõeldud, kui pakutakse, siis tuleb asi üle vaadata.
Sai siis kohale mindud ja selgus, et tegu on hoopis 960-ga aastast 1992. Pisiasi ju.
Mõeldud-mõeldud edasi.
Käisin, vaatasin. Ajasin juttu ja tonksisin rehve. Autoost nagu muiste. Vaja välja selgitada head ja vead ning hind ka allapoole saada (põhimõtte küsimus). Etteruttavalt olgu öeldud, et see viimane plaan ei õnnestunud mitte teps.
Tavaline juhtum on ju selline, et mees peab oma kehtiva naise ilmtingimata välja vahetama 25 aastat uuema väljalaske vastu, aga mul läks risti vastupidi.
Ühel hetkel tänavu suvel sain aru, et naine jääb endine, aga minu elust hoopistükkis puudub auto, mis on üle 25 aasta vana. Ja et ilma selleta ei ole eluõnne ega muid häid ja vajalikke asju oodata ega loota. Seega sundseis.
Nii palju mul kaine mõistus siiski säilis, et oma elu esimest autot (Volga M-21i) aastast 1959 ma tagasi ei saa ja ka sarnast taastada ei jaksa. Reality chek nagu öeldakse. Seega tuli hakkama saada millegi uuema ja käepärasemaga.
Lahenduseks tulid appi saatus, juhus või nende ristsugutis. Kuna eelmisel sajandil sai oldud Audi 80 omanik, siis liikus mõte (ja mitte ainult mõte!) ka neile radadele, et endale üks viisakas eelmise sajandi Audi silitamiseks muretseda. Üks selline oli Soomest toodud, korda tehtud ja isegi Porsche esinduses müügis, aga see oli kogu aeg broneeritud ning läks enne Saksamaa poole teele (jah, tagasi saksa!), kui mina läbirääkimistesse jõudsin asuda. Bad luck, karma ja needsinatsed teised sõnad. Etteruttavalt võib siiski öelda iga asi on millekski hea.
Vahepeal jäi ette veel üks üsna sile Audi 80, mis ei maksnud palju (koju toomise argumendiks olnuks, et ostsin haagisekonksu, auto sai kauba peale), aga see korraliku ja kobeda sõidukina leidis ka endale peatselt uue omaniku ja hästi läks, sest kui esimene tuhin oleks möödunud, oleks alles ikkagi ainult Audi 80, ei enamat.
Vahepeal sai pikalt vesteldud ühe kolleegiga, kes endale muuhulgas vorsti leiva peale teenib sellega, et Soome vahet sõeludes mõne väärika vanuri kaasa haarab ning selle siin uuele õnnelikule omanikule müüb. Miskipärast kulus meie tunnisest telefonivestlusest pool sellele, kuidas ta üritas mind veenda, et tegelikult ma võiksin Audi asemel mõelda hoopis Volvo peale (ehkki üritasin kogu aeg vastu vaielda, et Volvo on kallis ja jupid on kallid ja üleüldse pole see lihtinimesele taskukohane sõiduriist). Aga sinna see jutt jäi ja tema läks Soome ning mina jäin maarjamaale üksinda kurvalt ringi vaatama.
Sai siis veel pisut siit ja sealt nillitud, kuni audifoorumist üks tegelane teatas, et kuigi mina otsin Audit, siis tema sõbral on hoopis üks Volvo saadaval. Pidavat olema 1991 aasta 940 ja väga heas korras. Müügiga aktiivselt ei tegelevat, aga kui huvi on, siis ta annab kontakti.
Mõte oli arusaadavalt šokeeriv. Mina ja Volvo? Sellist asja pole ju varem juhtunud ja nüüd korraga? Oot-oot. See asi vajab arutamist.
Paar pilti olid ka juures.
Mõeldud-mõeldud, kui pakutakse, siis tuleb asi üle vaadata.
Sai siis kohale mindud ja selgus, et tegu on hoopis 960-ga aastast 1992. Pisiasi ju.
Mõeldud-mõeldud edasi.
Käisin, vaatasin. Ajasin juttu ja tonksisin rehve. Autoost nagu muiste. Vaja välja selgitada head ja vead ning hind ka allapoole saada (põhimõtte küsimus). Etteruttavalt olgu öeldud, et see viimane plaan ei õnnestunud mitte teps.