Arvasin et mul on üks hooaeg kajastamata jäänud, aga tuleb välja et lausa kaks on vahepeal möödunud. Päris niisama pole passinud, kuid peab tõdema et punapeal on ikka kange iseloom küll.
Kuigi ma jõudpuudust polnud täheldanud, siis möödunud kevadel olid müügis hea hinnaga 16T ja 395cc pihustid, mis redblockile külge rändasid.
Lisaks tavapärastele asjadele sai sillaosa ja pidurid uuesti üle käidud ning Priit taastas käsipidurisüsteemi. Kogu kütusetrass sai uus veetud. Päike paistis ja vaatasin optimistlikult lõuna suunas ehk Bikernikei raja poole.
Punapeal olid muidugi teised plaanid ja öö enne starti käis tuttav "krrrrrrr" ning käigud enam ei lülitunud. Lahkamisel selgus et kasti võllil murdus nuut ära. Lita raisk. Priit tegutses mega operatiivselt ja laenas mulle sinna alla M90 kasti Harkust.
Riia poole sain startida otse tõstukilt ja kuigi mõned sõbrad olid selle plaani suhtes skeptilised, olin ma ise üsna sihikindel ja yolo-lainel. Umbes 40km sõitnuna proovisin mida maanteel "pedal to the metal" lahendusega teha saab. Ülesvahetades kuulsin kõlinat ja märkasin peeglist mingit tükki maha jäämas. Käigukang oli „tühi“ Veits ajas isegi muigele. Õnneks oli ära lennanud üks hoovastiku splint ja Priit oli magamatusest hoolimata endiselt operatiivne. Edasi kulges sõit mõnusalt, sest M90 ülekanded olid sobilikud. Korra lendas üks turbolõdvik lahti ja noh möödasõidul selgus tõsiasi et auto on ilgelt närviline ebatasasusel. Kõige teravam oli moment kui tahtsin maanteel Allanilt skalpi võtta ja punapea arvas et võiks veits külksi lasta. Õnneks käperdasin sirgeks tagasi ja õhtul sain õnnelikult õllekõrvale rihmasid installida. Bikernieki rada on ikka väga äge. Ringidega kasvas julgus ja harjusin autoga. Õhtul mõtlesin et lähen teen veel viimase, aga mitte rahuliku vaid ikka maximu attack stiilis. Ülesmäge S’is läks tagaosa käest ja rooliga rahmeldades lendasin spinnitades kord ühele ja siis teisele poole rada, kuhu lõpuks end meetri kaugusele betoonist parkisin. Viisakalt paralleelselt.
Hooajal jõudsin korra ka auto24ringil käia, kuid head tunnetust ei saanud. Auto kippus soojaks minema ja laugetes kurvides alla poole paagiga sõites jäi pump kuivale. Lisaks tundus et ei käi nagu nii hästi. Selle põhjusi võib ehk hooaja lõpus avastatul olla.
Suvelõpp jõudis kohale adapterplaat kastile (selgus et minu keeviskast oli ilmselt mikrogramm kõver ja tänu sellele sain seal kettaid jm mudru vahetada), 875cc Dekad, fuelcell, 600x300x75 cooler. Lisaks pidi karule kõhtu vaatama. Selgus et üks kolvipoiss oli lagunema hakanud. Õnneks polnud ta plokki ära rikkunud.
Kuna mootori oli taaskord laiali võetud, siis seekord mõtlesin et pistaks ühe soojaga sinna ka tugevama kepsu. Sisse rändasid Maxspeedi H-profiil sepiskepsud. Kogu vändaliin käis GTRis tasakaalustuses ja sellega lõppes ka aasta.
Uut aastat alustasin usinalt, igaksjuhuks sai uus mootorijuhtmestik tehtud (vana oli lapitud), vahetusse läks esiklaas ja salongiradikas. Tagasilda rändas Eaton Truetrac’i ja uued rattalaagrid.
Päike paistis jälle ja sõitsin temaga veidi ka igapäevaselt. Tundus et kõik toimib eeskujulikult ja sättisin suuna Haapsallu BadAssParts düno poole. Kõnealune hommik peale 5km sõitu kustus mootor ära. Kõik. Seadistaja abiga sai peale mitmetunnist pusimist asja tööle ja jõudsin Happsallu dünosse, kus ta sai terve päeva peksa- ca 40-50 tõmmet vist. Paraku otsustas auto et piiraja on kusagil 5000rpmi kandis. Positiivse poole pealt oli kuni piirajani väga lõbus ja väga kiire. Tagasi Tallinnas sai muu hulgas tagasilda kontrollitud- selgus et see oli metallipuru täis. Alla läks järgmine sild.
Mingi hetk otsustas punapea üldse enam mitte käima minna. Pea terve suvi sai vahelduva eduga otsitud kus viga on. Sügisel viisin aju Mihkli kätte, kes vahetas ajus hunniku juppe välja ja tunnistas selle terveks. Millalgi jõuludeks sai baasseadmega käima ja mu tunneli lõpus hakkas valgus jälle paistma.
Seda hooaega sai alustatud nii, et Priit ehitas ringi kogu tagasilla pulganduse, sest enne polnud suured õõtsad regullitavad ning väiksed õõtsad ja diagonaalvarras olid vaid ühelt poolt regullitavad. Vahest aitab see jagu saada juhitavuse probleemidest. Kummalisel kombel olid kõik PU puksid puruks ja silmused ovaalseks veninud. Vb tegi Riia väljasõit neile nii haiget.
Ja siis ujus kusagilt välja krokodilli uus omanik Juss, kes arvas et MS võiks teda huvitada.
Mõtlesin veidi ja müüsin kogu mudru koos vastvalminudjuhtmestikuga maha.
Seega sai punapea jälle uue juhtmestiku nullist ja juhtmete otsa Ecumasteri EMU Black aju.
Kuigi ta väljanägemine on endiselt paras peldik, siis tehnikat ma enam paremaks ei oska küll kusagilt aidata.
Pildimaterjali ka veits
2017 Mekast tulles
Kui öösel Uberit ootasin
Turistid kipuvad koguaeg ligi
Tõestus et rajale jõudsin Bikerniekis
Offtrack
Ja auto24ringil
Lukk ja tagasild
Lukk töös
2018 dünos
2018 suvi möödus suuresti nii
Ostsin Fiesta
Tagasilla kaikad keevitatud ja värvitud
Saaks sõitu juba
Nägemist!
